Kui need kolm põhiparameetrit on seguprojektis õigesti kindlaks määratud, võib betoon vastata neljale seguprojekti põhinõudele.
Nende kolme parameetri määramise aluspõhimõte on; betooni tugevuse ja vastupidavuse alusel määrake vee-tsemendi suhe. Betooni veekulu ühiku määramisel lähtutakse betooni konstruktsiooni ja töödeldavuse nõuete täitmisest; liiva koguses tuleks lähtuda põhimõttest, et pärast kivitühjade täitmist jääks veidi üle.
Vee-tsemendi suhte konkreetsel määramisel peaks tugevuse seisukohast vee-tsemendi suhe olema väiksem; vastupidavuse seisukohalt, mida väiksem on vee-tsemendi suhe, seda suurem on tsemendi kogus, seda suurem on betooni tihedus ja seda parem on vastupidavus. Kontrollige maksimaalset vee-tsemendi suhet ja minimaalset tsemendi annust. Tugevuse ja vastupidavuse järgi määratud vee-tsemendi suhe on sageli erinev ja praegu tuleks võtta väiksem väärtus. Kuid nii tugevuse kui ka vastupidavuse eeldusel peaks vee ja tsemendi suhe olema suurem, et saavutada suurem voolavus.
Liiva vahekorra määramisel tuleks lähtuda peamiselt kahest aspektist – rahuldavast töödeldavusest ja tsemendi säästmisest. Eeldusel, et vee-tsemendi suhe ja tsemendi kogus (st tsemendilobri kogus) jäävad muutumatuks, peaks liiva määr olema suurim langus ning liiva määr, millel on hea sidusus ja veepidavus, st. mõistliku liivanormi saab esialgselt arvutada (tabel 5). Otsus tehakse proovisegamise ja kohandamise teel. Kui töödeldavus on rahuldatud, peaks liiva kogus olema võimalikult väike, et saavutada tsemendi säästmise eesmärk.
Ühikuline veetarbimine peegeldab tegelikult proportsionaalset suhet tsemendipulga koguse ja täitematerjali vahel tingimusel, et vee-tsemendi suhe ja tsemendi kogus on konstantsed. Tsemendilobri kogus peaks vastama jäme- ja peentäitematerjali pinna katmise ning piisava voolavuse säilitamise nõuetele, kuid liigne veekulu vähendab betooni vastupidavust.
