Eeldatakse, et polükarboksülaadi superplastiliseerija süntees sünteetilise bioloogia abil põhjustab madalama süsinikuheitega rohelisema valmistamise.
Kui tavapärased meetodid tuginevad naftapõhistele lähteainetele, võib sünteetiline bioloogia vähendada fossiilide energiatarbimist, kasutades polükarboksülaadi eetri monomeeride sünteesimiseks taastuvate ressursside, näiteks suhkrute mikroobide metabolismi. Näiteks E. coli või pärmitüvede modifitseerimine polükarboksüülhappe prekursorite genereerimiseks glükolüüsi raja kaudu, millele järgneb ensüümiga katalüüsitud polümerisatsioon, võib teoreetiliselt vähendada süsiniku jalajälge 30%-50%.
Väljakutsed on aga: 1. mikroobide sünteesi efektiivsus on madal ja metaboolne rada tuleb saagise suurendamiseks optimeerida;
2. biopõhiste monomeeride polümerisatsiooni astet on keeruline kontrollida, mis võib mõjutada vee vähendavate ainete jõudlust;
3.Kask on endiselt kõrgemad kui naftakeemilisel marsruudil. Kui need kitsaskohad on läbi purustatud ja koos puhta energia toiteallikaga läbi purustatud, võib see tehnoloogia muutuda oluliseks teeks vee redutseeriva aine tööstuse dekarboniseerimiseks.
